Read,: TARVASTU JA ULILA

Ojapera ja Köstramäe talu ning nende omanike saatus

Mall Johanson

Ojapera talu Tarvastu vallas oli minu abikaasa Juhan Johansoni sünnitalu. Praegu seda talu enam pole. Enam pole elavate kirjas ka Juhanit ega Ojapera pärisperemehi.

Juhani emale, neiupõlvenimega Marie Palkai, oli talu pärandanud tema isa Märt 30. aprillil 1929. a. tehtud testamendiga. Sama aasta 4. mail abiellus Marie Hans Johansoniga. 16. mail Märt Palkai suri.

Hans ja Marie Johansoni pulmapilt 1929

Täpsema ülevaate eelnenud põlvkondadest saab Mari käega kirjutatud väljavõttest Tarvastu koguduse personaalraamatust.

Leidsin selle ja veel väheseid dokumente väikesest mapist, mis on kapronsukast lõigatud paelaga kinni seotud ja kannab Mari kirjutatud pealkirja “Ojapera talu”. Dokumendid on käsitsi kirjutatud või trükitud blankettidel käsitsi täidetud.

Teiseks on kaust, milles ärakiri Märt Palkai testamendist ja sellest tulenevatest dokumentidest omandiõiguse ja kinnistusaktide kohta. Samuti masinakirjas umber löödud lehed osast “Ojapera talu” mapis leiduvatest dokumentidest.

Väljavõte Tarvastu kog. 1.VII 1926 peetud personaalraamatust:

Kd. II, lk.153:
Märt Palkai 18.VI 1860 Tarwastus; suri Tarwastus 16.V 1929; maeti Tarwastu; abiellus Tarwastus 14. XII 1886 Ann`iga, sd. Piir, 8. II 1870 Tarwastus

Lapsed sündisid Tarwastus:

1. Andres 11.VIII 1891
2. Mari 20.V 1899

Ann Palkai vanemad sündisid Tarvastus; Andres Piir 17. I 1829; Mall, neiupõlveperekonnanimi märkimata, 9. X 1826

Andmed on vanas stiilis kuni 1918.

Kd. I, lk. 170:

Hans Johanson 28.VI 1861 Tarvastus; abiellus Tarvastus Liis´uga, sd. Saks, 8. X 1866 Suislepas. Lapsed sündisid Tarvastus:

Ann 7. III 1891
Hans 28. XI 1900
Johan 24. IV 1906

Hans Johanson´i vanemad sündisid Tarvastus; Jaan Johanson 27. I 1825; Els, sd. Burk, 20. X 1830. Liis Johansoni vanemad sündisid Suislepas; Märt Saks 8.VIII 1824; Els, sd. Kaleb, 24. VII 1828

Kd. I lk 170:
Hans Johanson 28. XI 1900 Tarvastus; abiellus Tarvastus 4.V 1929 Mari`ga, sd. Palkai, 20.V 1899 Tarvastus

laps: Hans 10. I 1931 Tarvastus;
suri Tarvastus 4. II 1931
maeti Tarvastu

Hans Johansoni vanemad: Hans Johanson 28.VI 1861 Tarvastus; Liis, sd. Saks, 8. X 1866 Suislepas. Mari Johansoni vanemad sündisid Tarvastus: Märt Palkai 18.VI 1860; Ann, sd. Piir, 8. II 1870

Märkimata on Hansu ja Mari teine laps, poeg Juhan, kes sündis 3. II 1932 Tarvastus.

Küsitavusi. Kui väljakirjutus on tehtud 1926. aastal peetud personaalraamatust, siis kuidas on siin kirjas hilisemad sünnid-surmad-abiellumised? Kas kirjeid on hiljem täiendatud? Miks aga pole siis kirjas Hansu ja Mari teist poega, kes sündis vaid aasta pärast esimese lapse surma? Puuduvad andmed Märt Palkai vanemate kohta.

Märt Palkai testament on kirjutatud 30. IV l929. a., pisut rohkem kui kaks nädalat enne tema surma.

Ojapera Testament-Kinnistusakt 1935.pdf

_________________________________________________________________________________

Niisiis on Mari isa tahtel nüüd Ojapera perenaine. Hansust, külasepa valgete hammaste ja ilusa lauluhäälega pojast (Mari on meile hiljem tunnistanud, et sellega Hans ta ära võlus), kellele ta vähem kui paar nädalat enne isa surma mehele oli läinud, sai Ojapera peremees. Hansul oli aga veel teinegi talu – Köstramäe, asundustalu, mis oli Hansule kui Vabadussõjast osavõtnule antud (3. diviis, tagavarapataljon, 3. rood, sidekomando, reamees). Juttudest mäletan, nagu oleks Köstramäe kellelegi välja renditud. (Millal? Kellele?)

Mari oli aastatel 1920 – 1927 õppinud Tartu Ülikooli arstiteadus-, õigus-kaubandus- ja põllumajandus-teaduskonnas ning kuulunud Eesti Naisüliõpilaste Seltsi. Aga õpingud jäid ilmselt talu pärast katkendlikuks ja ülikool lõpetamata. Tema hilisematest juttudest sain aru, et taluperenaisena ei tundnud ta ennast õigel kohal olevat, aga muuta ei saanud midagi. Ka Hans pillas vahel hiljem tusameeleolus, et ega Mari ikka õige perenaine olnud, ei jõudnud taluperele õigeks ajaks söökigi lauale panna.
Mari ja Hansu esimene laps, poeg Hans (Antsuke), suri aastaselt. Teine, Juhan, sündis 1932. aastal ja küllap leevendas oma olemasoluga erimeelsusi, mis vanemate vahel kippusid tekkima.

1. reas vas. Ann Palkai (Piir), Juhan Johanson, Ell Pääsuke (Bloom)
2. reas vas. teine Linda Täht, kolmas Marie Johanson, Hans Johanson, Voldemar Pääsuke
© Eesti Rahva Muuseum

Paberite hulgas on ASUNDUSKAPITALI 4 protsendilised VÕLAKIRJAD 25, 100 ja 500 krooni väärtuses. Nende järgi maksti Eesti Maapanga juures asuvast asunduskapitalist vastav nimisumma 10 aasta jooksul võlakirja omanikule võrdsetes osades välja – omaniku esitatud kustutuskupongide alusel seal näidatud tähtpäevadel. Teised kupongid olid veel intresside tasumiseks. Asunduskapitalist toetati talunikke majanduslikult.

Ära on lõigatud kuponge kuni 1941. aasta 15. jaanuari kustutuskupongini. Küllap siis oli Eesti Maapank ja asunduskapital juba likvideeritud ning toetuse andmine katkenud.

Omamoodi huvitav on teada saada, et võlakirjale alla kirjutanud Maapanga president oli samuti Johansoni-nimeline.

Vaata: Ojapera-Asunduskapitali võlakiri.pdf

Need vähesed säilinud dokumendid räägivad elust enne Eesti sattumist võõrvõimude alla. Saksa okupatsiooni ajast pole siin märkigi.

Ojapära 1912. Foto: Johannes Pääsuke. © Eesti Rahva Muuseum

Juhan Johanson Ojaperal ~1935

Järgmised üleskirjutused pärinevad juba aastast 1947.
_________________________________________________________________________________

Säilinud on 7 käsitsi suvalistele paberitükkidele kirjutatud akti, koostatud 1947. aasta jaanuaris, veebruaris ja märtsis. Aktides on kirjas:

EK(b)P KK ja RKN ( Rahvakomissaride Nõukogu) määruse nr. 380 alusel Tarvastu valla Täitevkomitee ja Viljandimaa Täitevkomitee otsustasid maareformi vigade parandamise korras täiendavalt tasuta võõrandada

Johanson Antsult (mõnes ka Juhanson Antsult või Johanson Hansult), elukoht Ojapera talu, ja üle anda uusmaasaajale alljärgneva karja-inventari

Aleksander Seero, elukoht Kupataju talu, saanud hobuse koos rakmetega, hinnatud 1600 rubla, kõrb mära, sünniaeg 1941, kõrgus 140 sm, passi Nr. 56. Koresööta ühes 135 päeva eest 5 kg päevas 675 kg. 10 kop. kg. kokku 67 rbl. 50 kop.
Oskar Rohtla, elukoht Matu talu, saanud ühe lehma. Hinda pole märgitud.

Robert Kolosov, elukoht Vanausse talu, saanud ühe sea ja ühe lehma. Muud andmed märkimata.
Johannes Taal, elukoht Aru talu, saanud ühe sea ja kõlbmata vankri. Täpsemad andmed puuduvad.
August Sula, elukoht Kõrgemäe talu, saanud ühe ree. Muud andmed puuduvad.

Karl Õmblus, elukoht Aidu talu, saanud ühe lamba, kes hinnatud 50 rbl.

Viimases aktis on kirjas, et lehma saaja Robert Kolosov on saanud koresööta kaasa 7 kg päevapeale, üldsummas 106 päeva, kuni 15 maini 742 kg. Sellest kaht sorti heinu selle tingimusel et temal põhku üldse ei ole. Mida tõendame 20 piirkonna külavolinik Trei Juhan ja Reinsalu Jaak.

Esimesele aktile on kirjutatud veel: Saaja on kohustatud hinna 1600 rbl tasuma ühe kuu jooksul, arvatud tänasest päevast, Tarvastu Põllumajanduslikku krediitühingusse riigitulude arvele.

Teisele: Saaja on kohustatud hinna rbl (arv puudub) tasuta tasuma (muud andmed nagu eelmisel).

Sama kohustus on ka Sula Augustile inventari üleandmise aktil. Teistele pole kohustust kirja pandud.

Enamiku akte on üksinda koostanud piirkonna külavolinik Juhan (ka Johan) Trei, elukoht Kõlu talu. Kahel aktil on koostaja allkiri Jaak Reinsalu, elukoht Ojapera, ja viimasel on nad mõlemad nimetatud, kuid Reinsalu allkiri puudub.

Hans Johanson (vasakul) masinistina Tarvastus

Kas Johansonid olid selleks ajaks juba kulakute kirjas? Kulakuteks arvati need taluomanikud, kel oli üle 50 ha maad ( Ojaperal oli 59,32 ha, Köstramäel 6,83 ha) ja kes kasutasid võõrast tööjõudu. Või hoopis kohalike võimumeeste otsusel, kui nad arvasid kedagi mõne muu “süü” eest karistada. Või ka mõne külaelaniku pealekaebuse põhjal? Kulakute nimekirjad koostas valla täitevkomitee.

Kas uusmaasaajatele Ojaperalt ka maad anti, selle kohta andmed puuduvad.

ENSV Ministrite Nõukogu määrus nr. 654 “Talumajapidamise maksustamise kohta ENSVs” 30. augustist 1947. aastast andis ilmselt kohalikele võimudele vabad käed. Ojaperal ja Köstramäel toimunust räägivad säilinud aktid 1948. ja 1949. aastast.

Kolm akti on vara üleskirjutamise ja neli üleskirjutatud vara äravõtmise kohta. Aktid on koostatud ametlikel blankettidel. Nagu esimesel kolmel blanketil märgitud, on akt lisa nr. 4 NSVL Rah. RK juhendile 17. maist 1944. a. nr. 264. Kirja on pandud: võlgniku isikliku arve nr, maksniku liik maksustamisel ja võlgniku ülalpeetavate perekonnaliikm. arv.

Akt vara üleskirjutamise kohta Tarvastu vallas Köstramäel 9. veebr. 1948. a.

Viljandi Rahandusosakonna maksuinspektor Kiss Jaan Jaani pg kodaniku Johanson Ants Antsu pg ja tunnistajate Klein Johannes Antsu p., Ojarand Hilja Märdi t. juuresolekul toimetas vastavalt NSVL RKN 28. aprilli 1944. a. Nr. 473 määrusele kodaniku Johanson Ants Antsu pg vara üleskirjutamist maksuvõlgade mittetasumise pärast.

maksete nimetus: 1947. a. põllum. maks summas rbl.1911 (üks tuhat üheksasada üksteistkümmend)

Kirjutati üles järgmine vara:

Lehm tumepunane, 1 poja ema, hinnatud 100. Käesolevasse akti võtmata jäetud samasuguse vara hulk, millele ei saa pöörata sissenõudmist, 1 ühik.
1 lehm mullik, vanus üks aasta, hinnatud 50
1 siga, emis, vanus 1 aasta, hinnatud 150
Segaverelised kanad, 5 tk, hinnatud 6, kokku 30
Niidumasin töökorras, tarvit, hinnatud 300
Linamurdmismasin, puuvõllidega, hinnatud 75
Kokku 705

Märkus: võlgnik Johanson Ants rohkem vara ei oma, mida võiks arestida.
Vara üleskirjutatud üldse summa Rbl seitsesada viis peale.

Akti pöördel: Inspektori otsus võlgniku või tunnistajate avalduste, märkuste ja kaebuste kohta.

Võlgnik Johanson Ants andis lubaduse, et tasub oma võla täies ulatuses ära hiljemalt 18. veebr. 1948. a

Allkirjad: maksuinspektor. Võlgniku või tema täisealise perekonnaliikme. Tunnistajad.

Üleskirjutatud vara hoiukord ja kriminaalkorras vastutamine üleskirjutatud vara raiskamise eest, kaebekord, samuti ka võla ja viivise maksmise kord sai mulle teatavaks tehtud ja ärakirja vara üleskirjutamise aktist sain kätte

allkiri /Johanson/

Üleskirjutamisaktis tähendatud vara võtnud hoiule vastutusega selle puutumatuse eest

allkiri /Johanson/

Teine akt on koostatud 24. sept., ilmselt Ojaperal (koht märkimata), ülalpeetavate perekonnaliikmete arv 3. Köstramäel koostatud aktis on see lahter tühjaks jäetud.

Akti lähteandmed erinevad eelmisest vaid maksuinspektori ja tunnistaja nimede ja maksuvõlgade suuruse poolest.

Maksete nimetus:

(loetamatu) summas rbl. 224 kop.20
Põllum. m. summas rbl. 9586 kop. 20
Kokku rbl. 9810 kop. 40
Rbl. üheksatuhat kaheksasada kümme ja 40 kop.

Kirjutati üles järgmine vara:

Hobune mära, (loetamatu) 793, hinnatud 700
Varss, kollane, 2 kuud v, hinnatud 500
Lehm, valkjaspunane, 700
Mullik, punane, 1 a. v, 300
Vasik, punane, 5 k vana, 150
Lambad, valged, 4 tk, 200
Põrsad, 6 kuud vanad, 3 tk, 400, kokku 1200
Rukist, (loetamatu), 3 (kotti?), 400 kg, kokku 1200
Kaeru, (kuivad?), 500 kg, kokku 500
Otra, (peksmata?), 50, kokku 100
Pikk vanker, vana, 80
Linamasin, vana, 25
Puhveti kapp, uus, 200
Riiete kapp, vana, 75
Harmoonium, vana, 100
Linamurdmise masin, vana, 30
Metsaheinu, 3 kuhja, 1000 kg, 300

3. ja 14. punkti juures on veel märgitud samasuguse vara hulk (1 ühik), millele ei saa pöörata sissenõudmist.

Vara üles kirjutatud üldse summa 6435 peale, mis üle kantud akti järjele teisel lehel.

Järg
18. Sik-sak äke, vana, 3tk, kokku 75
19. Vedruäke, korras, 50
20. Heinaniidu masin, Delring(?), 150
21. Hobuse riistad, vana, 1 kompl., 50
22. Mesipuud, 4 tk, 50, kokku 200

Kokku 6960

Vara üleskirjutatud üldse summa Rbl. kuustuhat üheksa sada kuuskümmend peale.

Akti pöördel: Võlgnikul rohkem vara ettenäidata ei olnud kui aktis märgitud.

Allkirjad nagu eelmisel aktil.

Kolmas akt on koostatud 22. novembril 1948.a. Maksuinspektori ja tunnistajate nimed jälle uued. Maksuvõlgade nimetusi pole märgitud.

Kirjutati üles järgmine vara:

Vanker puutelgedega (?), 25
Juurvilja vaheltharija, 25
Kaer, 350 kg, 0.10, kokku 35
Alus põhku, 600 kg, 0,05, kokku 30
Sööda põhku, 400 kg, 0,08, kokku 32
Palgikelgud, 2 tk, 15, kokku 30
Summat kokku ei ole arvatud.

Akti pöördel: Omaniku ütlemise järgi lehm müüdud /.../ Uusna sovhoosi /.../ hooned kuuluvad Reinsalu Jaak Jaagu p. (Kiri osaliselt loetamatu)

---

Neli akti üleskirjutatud vara äravõtmise kohta on koostatud blanketil, millel kirje: Lisa nr. 5 NSVL. Rah. RK juhendile 17. maist 1944. a. nr. 264. Siin on lahtris “Võlgniku liik maksustamisel” märgitud: kulak.

Akt üleskirjutatud vara äravõtmise kohta Nr. 850 8. dets. 1948. a. Tarvastus

Viljandimaa Rahandusosakonna maksuinspektor kodaniku Johanson Hans Hansu pg ja tunnistajate juuresolekul toimetas Viljandimaa Mustla jaoskonna Rahvakohtu täitelehe 18. okt. 1948. a. Nr. 439 alusel kodaniku Johanson Hans Hansu pg juures üleskirjutamise aktis 24. sept. 1948. a. Nr. 850

loetletud vara hulgast järgmise vara äravõtmist:
3. Lehm, valkjaspunane, hulk 1, hinnatud 700
Vara võeti ära üldse summas Rbl. seitsesada.

Ärakirja aktist saanud: edasi anda võlgnikule A Joh.

Teine, samataoline akt on 15. dets. 1948.a., samuti nr. 850.

Selles aktis on äravõetavate varade hulgas 24. sept. üleskirjutatud inventar järjekorranumbritega

11–16 ja 17—22, kokku 1125 rbl. eest.

Vara võeti ära üldse summas ükstuhat ükssada kakskümmend viis peale.

Kolmas akt 26. jaan. 1949. a. nr. 850 erineb eelmistest vaid tunnistajate nimede poolest.

Ära võetakse 24. sept. 1948. a. koostatud vara üleskirjutamise aktis järjekorranumbriga 1 tähistatud hobune, mära, 8 aastat vana, hinnatud 700

Vara võeti ära üldse summas seitsesada.

Neljas akt 7. veebr. 1949. a., ikka nr. 850 ja vigase viitega 1949. a. novembris koostatud vara üleskirjutamise aktile, on põhimõtteliselt eelmistega sarnane. Ära võetakse 24. sept. 1948. a koostatud vara üleskirjutamise aktis järjekorranumbriga 2 tähistatud

varss, kollane, vanus 2 kuud, hinnatud 500

Vara võeti ära üldse summas viissada

Kui kaustas olevad aktid on kõik, mis tollal Johansonide kohta tehti, siis võeti neilt vara ära kolme tuhande kahekümne viie rubla ulatuses.

Kahjuks ei ole käekirjas pliiatsiga tehtud kirjed kõik loetavad ja nii jääb sellesse ümbertrükki küsimärke. Samuti on küsitavusi ja ilmset möödalaskmist aktides. Vara äravõtmise aktides on viidatud üleskirjutatud vara kõikide aktide numbrile 850, aktidel endil see aga puudub. Viide veebruaris 1949 koostatud aktis 1949. aasta novembrile räägib inspektori lohakusest.

Võimaluse piirides olen kinni pidanud dokumentide ja nende täitmise kirjaviisist. Kui see kippus aga sisu mõistmist segama, siis korrigeerisin pisut.

Hans Johanson püüdis oma räsitud majapidamisega toime tulla, aga suured kaotused ja talle omistatud kulakutiitel sundisid teda pöörduma kõrgemate võimude poole. Kaustas on säilinud kahe kirja mustandid, kaebus ja avaldus Eesti NSV Ministrite Nõukogule, kahjuks dateerimata. Kuna on säilinud ka Ministrite Nõukogu vastus 25. oktoobrist 1948. aastast, pidid kirjad (juhul kui mõlemast mustandist sai kiri) saadetama 1948. a. suvel või sügisel.
_________________________________________________________________________________

Eesti NSV Ministrite Nõukogule
Johanson Hans Hansu pg.

elukoht Tarwastu w. Köstramäe

Viljandimaa TS. N. Täitevkomitee

otsusele 11. juunist 1948 minu

majapidamise, kulakliku

majapidamise (loetamatu)

wõtmise kohta.

Kaebus.

Viljandimaa TS. N. Täitevkomitee kirjaga 26. juunist 1948 Nr. 928 teatati minule, et minu majapidamine on kulaklikuks tunnistatud põhjustel:

Süstemaatiliselt tulu saanud maarentimisest
Majapidamises on kasutatud süstemaatiliselt tööjõudu (Nurk Jaan 5 aastat, Pihlap Erna 6 aastat ja Käosson, Klein päewilistena.

Nimetatud otsusega ei saa mina rahule jääda ja leian selle enese kohta ebaõige olevat järgmistel asjaoludel.

Süstemaatiline tulu maa rentimisest. Okupatsiooni ajal 1942. a. kewadel tuli ja soowis minult maad rentida naabritalust wälja aetud uusmaasaaja Jaak Reinsalu, et oma majapidamist ja loomi mitte hääwitada. Seda soowi mina täitsin, rentides temale 7 ha põllumaad ja 4 ha heinamaad selleaegse walitsuse poolt normeeritud raha rendi eest, kuna karjamaa ja koplid olid ühisel kasutamisel. Saadud rendist waewalt jätkus tema käes kasutada olewa hoonete ja maa maksudeks, ning mina ei saanud rendist mingisugust tulu, küll aga abistasin seega saksa okupatsiooni all kannatajat uusmaasaajat.
Süstemaatiliselt kasutatud tööjõud. Alalist palgalist tööjõudu mina saksa okupatsiooni ajal ega ka nõukogude korra ajal kasutanud ei ole. Ette toodud 5 aastat teeninud
Nurk Jaani minu majapidamises ei ole üldse olnud ja ei tunnegi mina selle nimelist isikut, selle kohta esitan tõendi.
Pihlak Erna 6 aastat. Tähendatud isik minu majapidamises palgaline teenija kunagi ei ole olnud, waid oli okup. ajal minu majapidamises varjul kuna teda Suislepa walla poolt taheti Saksamaale tööteenistusse saata.
Käosson ei ole minu majapidamises saksa okupatsiooni ajal ega ka pärast ühtegi päewa teeninud, sest okupatsiooni algul oli ta läinud saksa sõjaväkke ja on tänini kadunud.
Päeviline Klein on kauemat aega minu ruumides korteris ja on Kalkuni talust ise uusmaasaaja – viimane on minu juures töös olnud üksikutel hoog töödel wiljakoristuse ja wiljapeksu ajal.

Ei ole mina ka mingisugusel wiisil nõukogude korra wastu waenulikkust üles näidanud.

Olen sündinud käsitöölise külasepa pojana. Töötasin 16 aastat käsitöölisena masinistina. Talupidajana olen alati püüdnud abistada abiwajajaid ja nõukogude korra pooldajaid isikuid andes saksa okupatsiooni tulekul warju ja korterit naabritalust wälja aetud uusmaasaajale Pauline Roimule

ja isegi oma eluga riskides warjasin Saksa sõjaväe poolt tagaotsitavaid metsawendi, mida juurdelisatud dokumendid tõendavad.

Sellepärast palun Viljandimaa TSN Täitevkomitee otsust muuta ja minu majapidamine kulaklike majapidamiste nimekirjast kustutada ja mind asja arutamisel seletuse andmiseks välja kutsuda.

Eesti N.S.W.Ministrite nõukogule.

Tallinn.

Ärakiri Viljandimaa Täitevkomiteele

Hans Hansu p Johansoni

elk. Tarwastu w. Köstramäel

Avaldus.

minu majapidamise kulaklikuks tunnistamise kohta kusjuures palun weel kord minu asi arutusele wõtta kuna esitades tõendavaid dokumente (loetamatu) kindlaks et mind on ebaõigelt kulakuks tunnistatud.

1) Mind tunnistati kulakuks ministrite nõukogu wälja sõidu istungil et olen kasu saanud maa rentimisest. Siin juures esitan mina rentniku Jaak Reinsalu tõendi kes tõendab missugust kasu sain mina maa rentimisest.

2) Esitan tõendid partisaanide warjamise kohta okupatsiooni ajal mis tõendab et mina ei ole kunagi olnud nõuk korra wastane waid pooldaja pannes oma ja perekonna elu kaalule partisaane warjates.

3) Ei ole mind kunagi aktiivi koosolekule wälja kutsutud waid on täitevkomitee esimehe isikliku jonni tõttu tagaust(?) kulakuks tehtud.

Neil põhjusil palun minu asi weel kord arutusele wõtta asja selgitamiseks wälja kutsuda rentnik Jaak Reinsalu elk. Tarvastu Ojaperal, partisaanid Ilmar Pihlak elk. Mustla linn (tänava nimi loetamatu) 13, Ferdinand Solo elk Suislepa v. Hansu tl, Suislepa Unametsa kolhoosi esimees Johannes Osi elk Suislepa Kuusikmäe.

Kaks kirjalikku tõendit nimetatud isikutelt on säilinud, üks 1948. aasta juulist, teine 1950. a. veebruarist. Viimane tõendab, et Hans Johanson üritas veel pärast MN eitavat vastust oma nime heastada.

Ministrite Nõukogu vastus Hans Johansoni avaldusele määras tema ja ta perekonna saatuse. Ta ei suutnud tasuda makse ja ilmselt kaevati selle eest kohtusse, mida tõendab ta seletus Mustla jaoskonna Rahvakohtule, mustand säilinud kahes peaaegu identses variandis.

Mustla jaoskonna Rahvakohtule

Hans Hansu p. Johansoni
elk. Tarwastu w. Köstramäel

Seletus

1948.a. Põllum. maksu mitte tasumise pärast.

Mina ei suutnud 1948. a. põllumaj. maksu tasuda järgmisel põhjusel. 1947. a. jaanuari ja weebruari kuus wõõrandati minult tasuta 1 hobune, 2 lehma, 2 siga (neist üks tiine), lammas ja muud. Minule jäeti 22 ha-rilise krundi kohta, sellest 15 ha põldu, 1 hobune, 1 lehm, 1 siga, 2 lammast ja mullikad. Majapidamine laostus. Ühe hobuse ja lehmaga ei suutnud enam korralikult majandada, ka osa normisi tuli osta juba 1947. aastal. 1948. a. normiks, kus normid kulakliku majapidamise tõttu suurenesid, tuli juure osta 300 klg piima ja 39 klg liha, selleks müüsin ühe lehma ja heinu. Maksuks ei olnud enam müüa midagi.

Aktis märgitud kaertest palun wabaks jätta 150 klg, kuna loomad olid toidul 17. detsembrini ja hobune ning wars praegu veel.

Palun kohut asja otsustamisel minu majapidamise rasket seisukorda arwesse võtta.

Tarwastus 22. dets. 1948
H.Johanson

---

Ajaliselt järgmine on tööleping Ulila turbatööstuse direktori Kostin Vassili Petrovitši ja Johanson Hans Hansovitši vahel, koostatud vene keeles ja alla kirjutatud 14. märtsil 1949. aastal.

Tipovoi trudovoi dogovor
O rabote na torfopredprijatijah i torfostroitelstvah.

(Arusaadavuse huvides tõlgin selle sisu eesti keelde)

Kodanik Johanson Hans Hansu poeg, sünniaasta 1900, kolhoosi liige ei ole, pärit Viljandimaalt Tarvastu vallast, (passi andmed pole selgelt loetavad), ühelt poolt ja Ulila Turbatööstuse juhataja Kostin Vassili Petrovitš teiselt poolt, sõlmisid käesoleva töölepingu järgmises osas:

Töötaja kohustused

Kodanik Johanson Hans Hansu poeg kohustub:

Töötama Turbatööstuses “Ulila” 1. aprillist 1949. a. kuni 1. oktoobrini 1949. a.
Töökohale saabuma 1. aprillil 1949. a.
Ausalt ja kohusetundlikult täitma antud ülesandeid, kaitsma sotsialistlikku omandit, hoolitsevalt suhtuma kätte usaldatud instrumentidesse, teenindatavatesse seadmetesse ja eririietusse, täpselt järgima töödistsipliini, täitma sisekorra reegleid tootmises ja ühiselamus, täitma administratsiooni korraldusi.

Järgnevad turbatööstuse kohustused, soodustused, muud tingimused ja vastutus lepingu rikkumise korral, kokku 27 punkti. (Kas neid kohustusi ka täideti? Kas soodustusi anti?)

28. Poolte aadressid:

a) töötaja Viljandimaa, Tarvastu vald, Pikru küla

b) turbatööstus Tartumaa, Ulila Turbatööstus

Allkirjad: töötaja /H.Johanson/

Turbatööstuse direktor /V.Kostin/

Leping on registreeritud;

Täitevkomitee esimees

(Nimi loetamatu)

Selle lepingu koostamise ja allakirjutamise kuupäev tekitab küsimusi.

Kas Hans otsustas vabatahtlikult turbatööstusse tööle minna või sunniti teda selleks?

Kas hoiatas teda keegi eesseisvate repressioonide eest ja ta lootis neist sel kombel pääseda?

Kuna Ulilasse tööle asumise tähtaeg on lepingus määratud 1. aprillile, siis küüditamise päeval, 25. märtsil, pidi ta veel oma kodus olema. Kuidas ta pere küüditamisest pääses?

Mari ja Hansu hilisema jutu järgi olnud Viljandis koolis käiv poeg Juhan sel päeval linnas ja Mari läinud teda vaatama, Hans aga olnud metsatööl. Et küüditatavate arv pidi täis saama, saadetud keegi (kes?) nende asemel. Hans olevat hiljem läinud ennast üles andma, kuid tema peret enam ei puudutatud.

Juhan Johanson sõbra Tõnis Kasega

Algas Johansonide elu Ulila-periood.

Esialgu pandi Mari ja Hans Ulilas elama barakkidesse – Mari naiste- ja Hans meestebarakki. Mõne aja pärast (millal?) said nad elamiseks poole väikesest majast jõe ääres. Üks tuba ja köök asendasid neile nüüd kodutalu.

Peeti lehma (oli see Tarvastust kaasa võetud?) ja siga, kasvatati kartulit ja köögivilja, Mari ka lilli. Mõlemad hakkasid turbatehases tööle. Ants oli masinist, Mari turba kogumise ja kuivatamise tehnik, siis kommunaallao laohoidja ja varsti kesklao kartoteegipidaja. Elatati ennast ära ja saadi ka õppivat poega toetada.

Poeg Juhan lõpetas 1950. aastal keskkooli, aga vanemate kulakustaatuse tõttu ei saanud meelisalale, konservatooriumisse edasi õppima minna. Tartu ülikooli võeti ta ajaloo-keeleteaduskonda küll vastu, ent pärast esimest eksamisessiooni visati ülikoolist välja – põhjendusega, et ta olevat ankeedis vanemate kulakuks tunnistamist varjanud.

Juhan hakkas tööle Ulila turbatehase klubis naisansambli juhendajana ja suutis organiseerida koori, draama- ja tantsuringide tööd, nagu kiidetakse ta iseloomustuses. Kiidusõnu pälvib ta ka töö eest Viljandi lasteaias muusikakasvatajana, rajooni kultuurimaja meeskoori juhina, 1951. aasta Viljandi laulupäeval isegi meeskooride üldjuhina, ENSV tootmiskooperatiivi kultuuribaasi Viljandi punanurgas pianistina ja meeskvarteti juhendajana.

Samal ajal üritas ta ikkagi mõnda kõrgkooli pääseda, saanud kõikidest neist töökohtadest ja isegi ülikoolist kiitvad iseloomustused. Kõik need, ka viimane, puudutavad küll ainult Juhani muusikaalast tegevust. Võib-olla lootis ta siiski konservatooriumisse astuda?

1953. aastal ei olnud EPA maaparanduse ja melioratsiooni osakonda piisavalt tahtjaid ja Juhan andis sinna sisseastumiseks avalduse. Tema “kahtlast” päritolu siin arvesse ei võetud ja Juhanist sai viieks aastaks üliõpilane. Aga see on juba osa Juhani eluloost.
Vaata ka: http://kultuur.edu.ee/~antsj/juhan_johanson

Johansonide hakkamasaamine ja tublidus Ulilas ilmnes kiiresti ja Hans pääses kohe isegi ajakirjandusse -1950. aasta ajakirjas Pilt ja Sõna ilmus pildilehekülg “Lavassaares ja Ulilas”, leidsin selle ja veel muidki Ulila-elu puudutavaid materjale Ojapera talu dokumentide juurest. Ühel pildil on Hans ja allkirjaks: Laotamismasina juht Ants Johanson katab Ulila turbavälju üha uute turbapätsidega.

1952. aastast on säilinud 5 iseloomustust Mari ja Hansu kohta, kõik venekeelsed ja 4 Ulilas kirja pandud, üks aga endise koduküla, Pikru külanõukogu esimehe Taluri allkirjaga. Viimases on kirjas Johansonide sünni- ja muud isikuandmed, tegevus saksa okupatsiooni ajal ja nende majapidamise kulaklikuks tunnistamine 1947. aastal.

Neljas tööalases iseloomustuses on Mari ja Hansu kohta lugeda ainult kiitust: suhtuvad töösse vastutustundlikult ja ausalt, saavad tööga hästi hakkama. Mõlemad on pälvinud selle eest Nõukogude Eesti XI aastapäeva puhul kiituse ja Hans, kes algul töötas treialina ja siis elektrostilotšnoi mašinõ (ei oska tõlkida) juhina, täidab normi 120—150-protsendiliselt. Iseloomustuses on loetletud tähtpäevad, mille puhul talle on tänu avaldatud:

Suure Oktoobrirevolutsiooni 33. aastapäeva auks, 1950. aastal.
1. Mai tähistamise päevaks, 1951. a
Nõukogude Eesti XI aastapäeva tähistamise puhul
Sm. Johanson Hans on Ulila turbatehase stahhaanovlane ja paigutatud tehase autahvlile

Võtab osa ettevõtte ühiskondlikust elust. Tema töötamise aja jooksul pole temas mitte midagi laiduväärset märgata olnud.

Veel on üks tootmiskarakteristika 1954. aastast. Ants Antsu poeg Johanson töötab mehaanika töökojas, on lintimismasina juht olnud 6 aastat, põhierialal masinistina töötanud 13 aastat. Täidab normi. Kuupalk viimase 6 kuu jooksul on olnud: veebr. 709.99; märts 856.96; aprillil 895.70;

mais 1182.14; juunis 1761.97; juuli 1258.96. Ei tööta kergendatud tingimustes (ilma öövahetuseta, ilma koormatuseta jne).

Haigestumine, töövõimetuse lehtede arv viimase 12 kuu jooksul märkimata.

Ära näidata diagnoos ja kestvus: Myocardiosclerosis, Arterosclerotica, Gastritis hyperacida, Myopathia cordis (maakeeli: südame lihaskesta skleroos (kõvastumus), arterite skleroos, mao ülehappesus, südame haiguslik seisund)

Administratsiooni, ametiühingu esindaja ja tervishoiu punkti arsti allkirjad.

Hans oli tubli töömees. Tõenäoliselt ei tuletatud talle uues keskkonnas meelde, miks ta oma peremeheseisusest tagandati. Rabas oli tähtis töö. Nagu tollal (ja nõukaajal hiljemgi) kombeks, ergutati teda kiitusega ning tänu- ja aukirjadega.

Minu mälestuste kapis on selliseid veerandsada, mis meie perele tähtpäevadeks jagatud. Nende hulgas on kuus Hans (ka Ants) Johansonile antud aukirja.

Hans Johanson Ulila turbatööstuses ~1960.a.

Esimesel neist, punalippude ja isakeste kaksikpildiga ehitul, hõiskab kakskeelne loosung: Lenini-Stalini lipu all, kommunistliku partei juhtimisel, edasi kommunismi võidu poole! On aasta 1955 ja aukiri antud seoses Oktoobrirevolutsiooni 38. aastapäevaga hoolsa ja ausa töö ning laitmatu töödistsipliini eest.
Järgmine, aastal 1958, on kujunduselt tagasihoidlikum, lippu ehib vaid Lenini profiil ja loosungki on muutunud: Marksismi-leninismi lipu all, kommunistliku partei juhtimisel – edasi kommunismi võidule! Antsu on aukirjastatud seoses Suure Sotsialistliku Oktoobri Revolutsiooni 41. aastapäeva tähistamisega tööülesannete eeskujuliku täitmise eest.

Kolmas on antud 1960. aastal heade töönäitajate eest, seoses 1. mai tähistamisega. Lipp aukirjal sama, aga Lenin vaatab mõtlikult ülespoole.

Kolm järgmist on tagasihoidliku kujundusega, esikaanel Eesti NSV vapp, siseküljel hammasratta kujutis ja ikka sama loosung. Antsu autasustatakse heade töönäitajate eest seoses revolutsiooni 46. aastapäevaga (1963), Hansu rahvusvahelise töölispüha 1. mai puhul (1966, 1967) eduka tööülesannete täitmise eest.

Niisiis, iga 2-3 aasta järel aukiri. Neid võis ju veelgi olla, aga rohkem pole säilinud.

Ma ei mäleta, et Hans (alates 1958. aastast minu äi) oleks oma töösaavutustega uhkeldanud või tervise üle kurtnud. Või enda ja perekonna saatuse pärast halisenud. Minevikust ei armastanud ta kõneleda. Võib-olla algul ta võõrastas mind, oma hoopis teisest keskkonnast, teistsuguse päritoluga minijat, kes oli möödunud rasketest aegadest nii vähe teadlik. Veel polnud seda laadi küsimustele vastamise aeg. Vahest oleks Mari, minu ämm, ehk rohkem rääkinud, aga ma ei osanud või ei tahtnud küsida. Või ei huvitanud see mind tollal. Aga küsima oleksin pidanud, siis oleks selles loos vähem minu oletusi ja küsimärke. Kahju – tarkus tuleb ikka tagantjärele, kui pole enam kedagi, kes sulle jutustaks.

---

Muud vähesed säilinud märgid Ulila-elust annavad aimu pigem igapäevastest toimetamistest. Ka Hansu kursustel käimisest ja masinisti erialade omandamisest.

Aastal 1950 lõpetas Hans stilotšnoi masina juhtimise kursused otlitšno ja sai õiguse seda masinat juhtida. 1952. a on välja antud tõend järjekordse teadmiste kontrollimise kohta sissekannetega sel ja järgmisel aastal ning Hans sai mõlemal korral hindeks 5.

1956. a. õppis Hans Hansu poeg Johanson lintimismasina juhtide kvalifikatsiooni tõstmise kursusel ja sooritas selle lõpetamisel ettenähtud katsed hindega hea.

Aastal 1957 on talle, nüüd tootmistsehhi töötajale, välja antud tõend bagermeistri eriala kohta. Esmakordse teadmiste kontrolli selle masina juhina on ta samal aastal läbinud hindele hea ja ohutusnõuete reeglite osas hindele rahuldav.

Nüüd elukondlikud saavutused ja kohustused.

Hans on ostnud jalgratta, mida tõendab 1954. a.saadud meeste jalgratta sõiduluba ja kviitung selle eest makstud riigilõivu kohta ühe rubla suuruses.

Hans on ostnud akupatareidega raadiovastuvõtja, mis on registreeritud 1957. aastal ja mille kuulamise eest teisel poolaastal peab maksma 12 rbl. abonementmaksu. Edaspidiseid makseid pole näidatud.

Hans on 30. III 1956 – 31. III 1956 viibinud Viljandi hotellis “Lembitu”, tuba 3, ja maksnud ühe päeva eest 6 rbl.

24. dets. 1956. aastal on välja kirjutatud nõudmine Juhanson A. kaudu 1m/m raudpleki kohta, kogus märkimata.

1958. aastast on kviitung selle kohta, et Johanson,A-lt on vastu võetud majanduskulu avansi jääk rbl. kolmteist ja 80 kop.

Kohustus liha, piima, munade, villa, toornahkade ja kartuli müügiks riigile 1956. aastal Eesti NSV-s

Kodanikule Johanson, Hans Hans. Ulila külanõukogu, Elva rajoon.

Liha pole nõutud. Piima baasilise rasvasisaldusega, kindlaksmääratud normi järgi nõutakse 103,2 kg, jagatud kõikide kuude peale aasta ulatuses. (Detsember on vabaks jäetud, ju siis lubati lehmal kinni olla.)

Piima üleandmise kohta Härjanurme vastuvõtu punkti on 1956. aastal välja antud arvestusraamat, kuhu on 11—23 maini sisse kantud üleantud piima ja tagastatud lõsssi kogus kilogrammides. Pärast 20. maid on tehtud kokkuvõte: äraantud piima kg 92,0, dekaadi keskmine faktiline rasva sisaldus 3,4, arvestatud kohustuse täitmiseks piima kg 84,5. Viimaste märgitud päevade kohta on rasva sisalduseks märgitud 3,2 ja kohustuse täitmiseks 19,2 kg.

Piima koguse väljalüps oli muidugi Mari ja Maasiku hooleks. Minagi sain sellest piimast osa, kui ootasin meie esimest poega ja ämm mulle kosutuseks Ulila bussijuhiga vähemalt kord nädalas mannergutäie piima saatis. Oli ikka hea piim küll!

Piima riigile andmine muidugi jätkus.

Rohkem sissekandeid arvestusraamatus ei ole. On aga rebitud äärega paberil tõend, et kodanik Johanson Ants Hansu pg. on koorejaama toonud 3,7 rasvasisaldusega piima 106,1 kg 1957. a normi katteks.

Veel on üks kviitung raha postitamise kohta. Summa 50 rbl, saadetud Krasnojarski 26,

(loetamatu lühend) 20175. Saatja nime pole, saaja Peedo(?) Ants. Kuupäev templil 14.4.54., Ulila.

Pole märgitud, kas saadeti raha või pakk selle summa suuruses.

Mina seostan seda millegipärast ühe paberiga, millele Hansu käekirjaga kirjutatud: Wangi paki kasti mõõdud wäiksema kasti jaoks.

Külg pikk 12``, kõrge 5,5``, ots pikk 10,5``, kõrge 5,5``

1973. aastast on veel üks kviitung Johansoni nimele, kes on tellinud I kuust ajakirja Gidrotehnika i Melioratsia 4 rubla 80 kopika eest. Templil Tallinna Peapostkontor. See on tõenäoliselt Juhani tellitud. Saaja aadress puudub.

Need on vähesed talletatud dokumendid, mis kõnelevad Johansonide perekonna elust.

Hans Johanson

Hans Johanson suri 13. augustil 1970 Tallinnas Pelgulinna haiglas põievähi tagajärjel. Nelja kuu pärast oleks ta saanud 70-aastaseks.

Mari Johanson suri 10. oktoobril 1980 Tallinnas oma poja kodus insuldi ja sellele järgnenud aasta kaheksa kuud väldanud halvatuse tagajärjel. Suvel oli ta saanud 81-aastaseks.

Juhan Johanson suri 30. jaanuaril 1991 oma kodus Tallinnas Lasnamäel südameinfarkti tagajärjel. Nelja päeva pärast oleks ta saanud 59-aastaseks.

Nad kõik on maetud Mustla surnuaeda Piiride, Palkaide ja Johansonide hauaplatsile.

Lõpuks Hans Johansoni elulugu, kirjutatud ta ilusa käekirjaga neljale leheküljele ja kahjuks pooleli jäänud. Millal ta kirjutamisega algust tegi ja miks lõpetas, jõudnud alles 5-aastase lapsena kuuldud 1905. aasta sündmuste kirjeldamiseni, jääb meile teadmata.

Ojapera-Hans Johanson-Minu elulugu.pdf

_________________________________________________________________________________

20. juuni 1989. a. ENSV Siseministeeriumi õiendiga massirepressioonide ohvrite kohta kuulutati Hans Johanson rehabiliteerituks. Talle endale tuli see liiga hilja.

24. oktoobril 1989. a. otsustas Viljandi rajooni RSN TK maksta riigi eelarvest Juhan Johansonile kompensatsiooni Köstramäe talu eest 15 000 krooni ja Ojapera talu eest 15 000 krooni.

1991. aastal andis taasiseseisvunud Eesti Vabariigi valitsus välja omandireformi ja maareformi seadused, mis nägid ette õigusvastaselt võõrandatud vara ja maa tagastamise kunagistele omanikele või nende õigusjärglastele.

CD "Mulgi jutt"

Juhan Johansoni jutud ja Tarvastu-rahva laulud

Juhani lapsed andsid 12. detsembril 1991. a. Viljandi Maakonnavalitsusele avalduse oma esivanemate talude tagasisaamiseks.

Viljandi Maakonnakomisjoni otsuses 29. märtsist 1994. a. õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kohta on kirjas: Mari Johansoni, Ojapera 44 maaomaniku, ja Hans Johansoni, Köstramäe A-173 maaomaniku talumaad natsionaliseeriti ENSV Riigivolikogu deklaratsiooniga 23.07. 1940. Ojaperal oli talumaad 59,32 ha ja Köstramäel 6,83 ha.

Hans Johanson viimast korda isatalus Leol

1. oktoobril 1998. a. tagastatakse Juhan Johansoni lastele – Jaak, Ants, Mart ja Kärt Johansonile -- 48,8 ha Ojapera talumaad, mis sama aasta 18. oktoobril kantakse ka katastrisse. Köstramäe kohta öeldakse, et kuna Juhan sai selle eest rahalise kompensatsiooni, jääb Köstramäe tagastamata.

Ilmneb, et vahepeal on Ojapera maadest kadunud üle l0 hektari. Kuhu see jäi? Hooneid ja vara, mida tagasi, saada, enam ei olnud. Ainsana seisis omal kohal vaid lagunev maakivist laut, kus kolhoosi ajal oli noorkarja peetud. Talu metsa oli häbemata palju varastatud ja kuna seda polnud võimalik valvata, müüdi mets 2000. aastal maha.

Köstramäega on hoopis segased lood. Ühes, veel kolhoosideaegses dateerimata õiendis Johansonide valduses olnud hoonete kohta, mis saadetud vastuseks ilmselt Juhani järelepärimisele, on teatatud, et majandi territooriumil asunud Köstramäe talu hooned: elumaja, kuur, laut, ei ole majandi bilansis ning majandi andmetel kuuluvad kod. Aime Eduardi t. Boikole.

Kuidas Köstramäe tema omandisse läks? Kas pandi nad sinna kolhoosnikena elama, nagu elas keegi mingil ajal ka Ojaperal? Millisel moel sai Boiko Köstramäe omanikuks?

Samas õiendis on öeldud, et majandi territooriumil asunud Ojapera talu hoonetest on käesoleval ajal (millal täpselt?) majandi bilansis laut jääkväärtusega 1587 rubla. Teised talu juurde kuulunud hooned: rehielamu (juurdeehitusega), 2 aita, heinaküün, saun ning karjamaa servas olnud eraldi asetuv elumaja on hävinud.

---

Ja lõpuks arhiividokument Ojapera talu maade ja varade kohta enne suurte laastavate muutuste algust Eestis:
Ojapera-Inventar 1989.pdf

Niisugune oli Johansonide lugu, mille ma lünklikult säilinud dokumentide ja oma kasinate mälestuste najal kirja olen pannud.

Mall Johanson
Oktoober – Detsember 2011