Ema Mari (Marie, neiuna Palkai) oli saanud hea hariduse – gümnaasium ja mõni aasta ülikooligi agronoomia teaduskonnas – kui isa pani talle vastutuse kodutalu eest. Ülikool jäi pooleli ja Marist sai Ojapera perenaine. Silma jäi musta pea ja valgete hammastega sepapoiss Hans (Ants), kel kaunis lauluhääl. Mari läks Antsule mehele ja tegi Antsu Ojapera peremeheks. Isa Ants oli pärit paar kilomeetrit kaugemalt Leo talust. Ta isa oli külasepp, sama tööd hakkas tegema ka Ants. Oli olnud ka Vabadussõjas ja sai selle eest asundustalu (Köstramäe), sinna elama aga ei läinud.
Erinev haridustase ja varanduslik ebavõrdsus tekitasid Mari-Antsu vahel pingeid, mis aga ei kandunud edasi Juhanile – poeg oli mõlema armastatud ja hoitud. Juhani lapsepõlv ja esimesed koolid, kuigi juba karmil sõja-ajal, möödusid suuremate vapustusteta.
Keskkooli läks Juhan 1946.a. Viljandisse, 2. Keskkooli, ja astus ka muusikakooli klaverit õppima. Musikaalse poisina mängis ta peagi kooli džässorkestris trompetit. Akordioni põhikäigud oli ta selgeks saanud. Palju aega muusikale pühendades sai ta õppeainetega rahuldavalt hakkama. Välja arvatud matemaatika, millega ta ise ja temaga ta õpetaja, legendaarne Koosinus näguripäevi nägi. Klassis oli teisigi muusikapoisse, kes samas hädas olid. Kord öelnud Koosinus, et kui need Johansonid ja Jaaksonid lähevad ja koputavad suurkooli uksele ja tahavad inseneriks hakata, siis tema ei julge enam mööda tänavat käia, nende ehitised ja majad kukuvad ju kokku. Juhanil olid kõik eeldused saada muusikuks ja mitte inseneriks. Aga elu tegi oma korrektiivid, kõik läks teisiti.
1949. aasta ei läinud Juhani perekonda puudutamata mööda. Ojapera läks kulakutaluna kirja ja pererahvas oli küüditavate nimekirjas. Ants oli sel päeval metsas puunormi tegemas, Mari sõitis Viljandisse Juhani juurde. Nad jäid alles, imekombel ei nõutud neid ka hiljem. Kuid Ojapera tuli neil maha jätta ning asuda elama ja tööle Ulila turbatööstuses. Esialgu elati barakis, siis pisikeses majas. Lahedate tingimustega oma talus harjunud, pidi see ränk olema. Antsu suur kohusetundlikkus aga hoidis neid jalul, juba mõne aasta pärast jagati talle tubli töö eest heldelt aukirju.
1950.a. toimus Viljandis laulupäev, kus Juhan, veel koolipoisina, juhatas meeskoore, Gustav Ernesaks pani teda tähele ja oleks tahtnud noormeest näha konservatooriumis koorijuhtimist õppimas – aga sinna poleks Juhanit nagunii võetud. Ta ei üritanud.
Kooli 1950.a. lõpetanud, andis Juhan paberid sisse Tartu Riiklikusse Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda. Ajalugu õppima. Teinud hästi esimese eksamisessiooni, Juhan eksmatrikuleeriti, väidetavalt oli ta ankeedis andmeid võltsinud. Juhan ei andnud alla. Ta kirjutas mitmele NL ülikoolile avaldusi, mis kõik said eitava vastuse. Omaküla poisi Tõnis Kase toetusel (kes õppis sel ajal Moskvas) jõudis Juhan vastust otsides isegi NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi, ent ei saanud sealtki toetavat vastust. Juhan tegutses Ulila rahvamajas ansamblijuhina, kuni 1953.a. augustis söandas taas kõrgkooli, seekord EPA poole vaadata. Sel aastal oli avaldusi maaparandusteaduskonda laekunud vähe ja nii lubati problemaatiline noormees vastu võtta. Ta liitus Tartu üliõpilasmeeskooriga ja sai tuntuks, võites isetegevuskonkurssidel aukirju. Populaarseim oli meeskvartett, kus Juhan tenorit laulis. (II tenor Heldur Luts, bariton vahelduvalt Henn Eerik/Heino Pallo, bass Ragnar Kokk). Kooli lõpetas Juhan 1958.a. maaparandusinsenerina. Tõeline kutsumus – muusika – saatis teda aga nii koolis kui tööl.
Peagi pärast lõpetamist abiellus Juhan Mall Rummoga – kirjanik Paul Rummo tütrega. Elati Tartus, Juhan töötas Põllumajandusprojektis ja õppis Tartu Muusikaõhtukoolis, mille lõpetas Puccini Cavaradossi aariaga ooperist "Tosca". Valmis tenor – ja ometigi mitte. Peresse sündis kolm poega. 1964. aastal koliti Tallinna, kus Juhasn asus tööle RPUI Eesti Maaparandusprojekt, mis sai tema ainsaks töökohaks surmani. Aastaid oli juhan selle asutuse ametühingukomitee esimees. Ta astus ka parteisse – ajal, mil leedulaste eeskujul üritasid eestlased rahvuslikku tasakaalu parteis kõigutada, lootuses suuta midagi ära teha, ennast maksma panna. Hea tahe jooksis liiva. Olles liitunud Teaduste Akadeemia Meeskooriga, laulis Juhan selle koosseisus üle mitmekümne aasta. Särava tenorina sai temast TAM-i solist, leides tunnustust C. Orffi "Catulli carminas", V. Tormise "Pikse litaanias" jm. Maaparandamise (kuivendamise ja vihmutamise) kõrval võitles Juhanis tung muusika, laulmise poole.
1971.a. sündis peresse veel üks laps, oodatud tütar.
Juhanile tehti meelitavaid pakkumisi: Riiklikku Akadeemilisse Meeskoori, isegi ooperisse (Tambergi "Raudne kodu" Jess), tema aga, ei tea, millise kompromissi hinnaga enda hinges, loobus. Laulmisega ei oleks suurt peret ära toitnud. Ja küllap kohusetunne õpitud ameti ees ei lubanud pööret teha. Võib-olla need ja varasemad oma tahte ja soovide väänamised kutsusid esile vajaduse aeg-ajalt end juues unustada. Perekonnas tekitas see palju südamevalu ja suhete jahenemist, tööasjus aga suutis Juhan jääda endiselt hinnatuks ja armastatuks.
Hirm ja ebakindlus, mis Juhanit juba koolipoisist peale olid kummitanud, ei leidnud leevendust. Muusika jäi kuni lõpuni Juhani võimaluseks sukelduda hingelähedasse maailma, eemalduda igapäevasest hallusest, unustada möödunud elu ebaõnnestumised. Juhan Johanson suri 30. jaanuaril 1991. aastal ja on maetud Tarvastu surnuaiale. Ta lapsed – Kärt, Mart, Ants ja Jaak – on kõik ennast pühendanud muusikale.
Mall Johanson
